Kuidas ehitada vähem ning säästa energiat ja ressursse?

Sellega tegeleb juba aastaid Taani arhitekt Søren Pihlmann.

Marc-Christoph Wagneri ja Simon Weyhe filmis „Søren Pihlmann. Väärtusta materjale” uurib ta seda, kuidas anda vanadele hoonetele uus elu nii, et kasutataks ainult neid materjale, millest need on ehitatud.

„Me oleme juba loonud kõik, mida vajame. Sellepärast peame paremini tundma õppima ja väärtustama seda, mis on juba olemas,” sõnastab ta oma põhimõtte.

Küsimus pole mitte ainult energias ja ressurssides, mida hiigelsuure ökoloogilise jalajäljega ehitustööstus mõõdutundetult kulutab, vaid ka selles, et olemasolevatesse materjalidesse on kätketud palju poeetilisi omadusi. „Neis peituvad ajaloo jäljed ja neil on oma lood. Kui töötame nendega õigel viisil, saame neid kasutada hüppelauana, et luua arhitektuuri, mis toimib sillana mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Selles peitub tohutu potentsiaal, mida pole veel piisavalt uuritud,” usub Pihlmann.

Film jälgib, kuidas tema juhtimisel renoveeritakse ajaloolist, 1930ndatel Veneetsia arhitektuuribiennaali tarbeks valminud Taani paviljoni – ja kuidas renoveerimisest endast saab eksperimentaalne väljapanek, mis näitab, kuidas on vana kasutades võimalik luua uut arhitektuuri.

Kolmapäeval, 11. veebruaril kell 18 Kumu auditooriumis toimuva seansi juhatab sisse arhitekt, stuudio kuidas.works kaasasutaja Maria Helena Luiga.

Sissepääs PRII.

Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.