Mari Laaniste loeng 'Kes naerab viimasena? Nõukogude Eesti karikatuuripilt 1970. ja 1980. aastatel'
Nõukogude perioodi stagneeruvate lõpukümnendite käsitlemine mõne Eesti rahvuskultuuri aspekti õitsengu ajajärguna võib tunduda pisut kummaline. Ent vähemalt Eesti karikatuuriajaloole tagasi vaadates oleme fakti ees, et tsensuuri ja suletuse kiuste tähistavad just 1970. ja 1980. aastad siinses karikatuuriloomingus kuulsusrikast hiilgeaega, mille taseme lähedale hilisem, iseseisvusaegne karikatuur pole erinevatel põhjustel enam küündinud.
Huumor, sealhulgas visuaalne huumor täitis totalitaarses Nõukogude ühiskonnas märksa olulisemat otstarvet kui sel on praegu: nali toimis omamoodi ventiilina, mis võimaldas pisutki maandada sovjetliku elukorraldusega kaasnevaid paineid ja ängi. Keskvõimu näol eksisteeris "ühise vaenlase kuju", mille pihta suunatud rohkem või vähem varjatud pila ja kriitikat publik ootas ja piltidelt ka pisikeste vihjete kaudu välja lugeda oskas. Huumori ühiskondlik kaal oli seetõttu oluliselt suurem kui praegu, ning sotsiaalse tellimuse olemasolu tähendas karikaturistidele üsnagi külluslikke eneseväljendusvõimalusi. Eesti kunstnike karikatuurid ilmusid eeskätt huumoriajakirjas "Pikker", ent vähemal määral ka pea kõigis teistes ajakirjades alates algkooliealistele mõeldud Tähekesest, samuti ajalehtedes (vahest silmatorkavaimaks karikatuurivahendajaks kujunes nende seas "Edasi" tänu huumorilisale "Herilane"). Lisaks sellele avaldasid mitmed juhtivad karikaturistid ka raamatuid, mille ajastuomaseid hiigeltiraaže saatis müügiedu. Legendaarseks kujunesid ka karikatuurinäitused (või ka karikaturistidena tuntud autorite kunstinäitused nagu kuulus Tallinnfilmi sürrealistide näitus 1986. aastal Tantsutares). Ala kõrge prestiiž lõi tsensuuri kiuste üsna soodsad võimalused kunstiliselt ja sisuliselt ambitsioonikaks loometegevuseks ning valdkond ahvatles sellega pidevalt juurde ka uusi talente.
- aastate lõppu võib pidada niihästi Eesti karikatuuriajaloo kõrghetkeks (Priit Pärna 1987. aastal valminud "Sitta kah!" on ilmselt Eesti ajaloo tuntuim karikatuur) kui allakäigu alguseks. Impeeriumi lagunedes kadus varasem "ühine vaenlane" ja kogu Eesti huumoritoodang sattus kriisi. Tsensuuri lõppemise järel hakkas trükki pääsema ilmselgeid labasusi ja amatöörlikkust, mille tulemusel karikatuur kaotas oma senise rafineeritud maine. Iseseisvusaja karikatuuritoodangu paremiku eest vastutab siiani juba 1970.-1980. aastatel alustanud autorite põlvkond (Heiki Ernits, Hillar Mets, Rein Lauks jt), kes töötavad paraku "tühikäigul" ehk oma mugaval ammu kätteõpitud tasemel – kuna vabaduse tingimustes võrsunud karikaturistide järelkasv on mõnevõrra ootamatult kujunenud nii hambutuks, et ei suuda vanemale põlvkonnale pea mingit konkurentsi pakkuda.