Loodus Sir David Attenborough pilgu läbi. Võrgutamine ja liigijätkamine

Läbi vaimuka, ent alati teaduslikult pädeva ja põneva Attenborough pilgu, näeme mitmeid eri viise kuidas lahendada looduse alatist ja pidevat murekoormat – kuidas leida endale sobiv kaaslane? Toimub see ühtmoodi nii inimestel kui ülejäänud loomariigis, kõige aluseks on ikka võrgutamine.

Attenborough tutvustab erinevaid meetodeid, mille abil linnu-ja loomariigis endale partnereid leitakse. India trapp näiteks peab vastassugupoolele nähtavaks saamiseks, hüppama ühes ja samas kohas kuni 400 korda päevas kõrgele õhku. Vaalad otsivad partnerit laulude abil. Erinevatel looma-ja linnuliikidel on eksituste vältimiseks liigile omased võrgutussignaalid. Troopikalinnud ja roo-loorkullid sooritavad elegantseid õhutrikke, samas kui mõned nahkhiireliigid meelitavad kaaslasi ligi tugevalõhnalise parfüümi eritamise teel. Lüüralinnud, paabulind ja mitmed paradiisilinnud korraldavad visuaalselt efektseid etendusi. Võrgutusvõimalusi on tohutult mitmekesiseid, kes edevusega, kes jõuga, kes kavalusega.

Kui kaaslane olemas, siis on ka võimalus tegeleda looduse poolt seatud elu põhiülesandega, kindlustades oma geenide edasiandmise järeltulevale põlvele. Tegu on universaalse probleemiga, mille lahenduste hulk on lõputu. Attenborough näitab, et inimsoole omased monogaamsed suhted on loomariigis harulduseks, kuid on ka mõned erandid, näiteks kuning-albatross. Filmis näidatavad linnud kohtusid viie aasta vanuselt ning on püsinud koos kakskümmend aastat.

"Kui loomi pikemaaegselt jälgida, jõuame järeldusele, et nende eluülesanne on oma geenid järgmisele põlvele edasi anda. Enamik teevad seda otseselt, järglaste saamise teel. Mõned aga aitavad ka liigikaaslaste järglastel elus püsida. Nii loomad kui ka meie, inimesed, läbime mitmesuguseid raskusi ja takistusi, et meie järglaste põlvkond esile tõusta saaks." David Attenborough

Võrgutamisest ja elu põhiülesandest kõneleb Aleksei Turovski