Euloogia Liverpoolile

Terence Davies’e ood sünnilinnale – Liverpoolile on võlunud vaatajaid ja kriitikuid alates 2008 aasta filmi esilinastusest Cannes’i Filmifestivalil. Teise Maailmasõja järgses, 50ndate ja 60ndate Liverpoolis 28 aastat elanud Terence Davies’ile on tolleaegsed ühiskonna tavad ja tõekspidamised, katoliiklik ellusuhtumine, seksuaalne identiteet, aimatav õhustik, töölisklassi elu ning isiklik tundeline taju ümbritseva suhtes jätnud igikestva jälje.

Liverpool rullub filmis vaatajate silme all lahti läbi rikkaliku must-valge ajaloolise faktiprisma ning autori personaalse, väga isikliku tunnetuse. Davies on kasutanud hulgaliselt ajaloolisi dokumentaalkaadreid, arhiivilõike vanadest ringvaadetest, fotoalbumite mälestusi, tsitaate ning poeesiat James Joyce’st Anton Tšehhovini, muusikat Gustav Mahlerist, Dmitri Šostakovitšist Beatles’ini. Kuid miski selles dogmaatilises, reglementeeritud keskkonnas viib võõrandumiseni, meeleheiteni, nukruseni ja samas paneb üha uuesti pöörduma püsivalt kaduva poole, nostalgia poole, mälestuse poole armastusest, ajast.

Väljapeetud pildikeele ning muusikalise valiku, enda poolt filmile peale loetava tekstiga suudab Terence Davies panna meid tundma habrast kaotusevalu ja mööduva hetke ülitäpset tähendust. “Me armastame kohta mida vihkame; siis vihkame kohta mida armastame. Me lahkume kohast mida armastame; et ülejäänud elu jooksul tahta sinna tagasi pöörduda.”