David Bailey, Four Beats to the Bar and no Cheating

Tänaseks 74-aastane kultuuriikoon David Bailey on kaasaegses kunstis tipptasemel kaasa rääkinud üle viiekümne aasta. Tema kuulsus sai alguse 60ndate Swinging Londonit loova ja jäädvustava moefotograafina ajakirja „Vogue” juures ja vabaloomingut tehes. Et samaaegselt tegutsesid Londonis ka Terence Donovan ja Brian Duffy, hakati kolmikut nende radikaalsuse tõttu kutsuma The Black Trinity või The Three Terrible.
Bailey varane kuulsus baseerus oskusel leida üles ja tuua esile modellide omapära ning panna nad tegema asju, mida moeajakirjade toimetajad olid alati keelanud, asjad mis tol ajal tundusid äärmiselt julgete ja võluvatena nagu näiteks veetleva modelli põlvitamine põrandal selleks et vestelda orava topisega. „Ma ei püüdnud teha moefotosid, vaid portreteerida tüdrukuid kandmas kleite” kommenteerib Bailey.
David Bailey on vaimustava ja šarmika huumoritunnetusega romantik, kelle ettevõtmisi inspireerisid mitmed muusad nagu Jean Shrimpton, Catherine Deneuve, Marie Helvi, Catherine Dyer.
Tema tuntus kunstnikuna ja sära seltskonnaelus ei jäänud alla sõpradele ja portreteeritavatele Andy Warholile, Mick Jaggerile, Francis Baconile, Jack Nicholsonile, Bob Dylanile jpt. Lummavate moefotode ja muusika-, kunsti- või filmimaailma kuulsuste jäädvustamise kõrval kuulub tema loomingusse hulk radikaalseid kroonikaseeriaid Paapua Uus-Guineast, Brasiiliast, Vietnamist, Afganistanis jm. Lisaks on David Bailey teinud (dok)filme, ta tegeleb skulptuuriga ning maalib.
Paljude jaoks seostub aga David Bailey nimi esmalt Michelangelo Antonioni 60ndate kultusfilmi Blow-Up’iga (1966), kus Londoni moefotograafist peategelase lugu põhineb suuresti Bailey elulool.

Rohkete intervjuude ja arhiivikaadrite kõrval saab eluloofilmis sagedasti sõna argumenteeritud mõtteavalduste ja kommentaaridega aus, avatud, vaimukas ja raevukalt loominguline David Bailey ise, kes loob kunsti nagu Count Basie iseloomustas jazz-i: Four beats to the bar and no cheating.