Yves Klein, sinine revolutsioon

„Nad narrisid mind. Selle asemel et kohelda mind kui kunstnikku, suhtuti minusse kui kuutõbisesse. Nad ei saanud aru, et ma suutsin mõelda värvipintsliga ...”
Nii algab mina-jutustus kaasaegse kunsti fenomenist, monokroomsuse ja häppeningi leiutajast Yves Klein’ist (1928–1962), kelle kunstnikukarjäär kestis vaid 8 aastat ning mille käigus suutis ta kõigutada moodsa kunsti alustalasid ja jätta endast maha radikaalne ja nägemuslik looming. Muidugi me teame, mis on Yves Klein’i Sinine, ent mida tundis leegitseva kirega geenius sisimas, millised olid ta kahtlused, võidud, pettumused, mis pani teda uskuma geeniusesse iseeneses? Režissöör on kasutanud ohtralt filmiarhiivide materjale, sealhulgas ka Yves Klein’i enda poolt tehtud filme.

François Lévy Kuentz pälvis 2007. aastal 25. Rahvusvahelisel Kunstifilmide Festivalil (FIFA) Montrealis filmi eest parima portreefilmi preemia. Kumu dokumentaal näitas möödunud aasta juunis tema loomingust filmi Marc Chagallist „Chagall – Venemaale, eeslitele ja teistele”.