Tants ja Degas
Filmile eelneb lühiloengute sarja "Kunsti lihtsad teemad" raames Tiina Abeli loeng "Käeliigutus". Eesti kunstiklassikasse kuuluvate teoste abil kõneldakse žestist kui kommunikatsioonivormist.
Edgar Degas (1834‒1917), üks suurimaid klassitsiste ja aristokraate impressionistide hulgas, on uurinud oma mitmekülgses loomingus palju keerukat liikumist ‒ tantsu. Kunstikirjanduses on kasutusel klišeeks muutunud väljend Degas’st kui "ilusate balletistseenide" maalijast. Tõepoolest, loomuse ja kasvatuse tõttu traditsiooni hinnanud Degas eelistas elegantseid teemasid, sh võiduajamisi ja balletti. Filmi aluseks olnud 2003. aastal USAs korraldatud kunstniku tantsuteemaliste teoste näitus andis siiski põhjust tähelepanu juhtida pigem sellele, mis peitub suurejoonelise fassaadi taga. Teoste üksikasjaliku käsitluse kaudu avaneb nii tantsu ülevus kui 19. sajandi Pariisi Ooperi ühiskondlik tähendus.
Kindlatele pooside kui esteetilisel tervikul põhinev klassikaline ballett oli maalimiseks tänuväärne liikumise vorm. Kunstnik sai kasutada poseerivaid modelle, lõpetada töö talle sobivas tempos. Ent filmis on ka näha, kuidas kunstnik on paberile kandnud teatrimaailma žestidele omase spontaansuse ja hingeliigutuse. Kahtlemata oli Degas hiilgav vaatleja, kes säilitas lõpuni teatava kõrgklassi kuuluja üleoleku. Üksinduses elavale ja seda vihkavale erakule oli teater ideaalne ühisellu sulandumise ja intiimsuse kogemise võimalus. Degas kunsti juured olid klassikalises kunstis, kuid seejuures oli ta impressionistidega liitunud uue meetodi otsija, kes kasutas ära kõik tema käsutuses olnud tehnilised vahendid: pastelli, söe, pliiatsi, pintsli, ofordinõela, savi.
Degas’d tõsiselt köitnud tants on, nagu teada, žestide keelt kasutav mitteverbaalne suhtlemisviis. Žestide abil väljendatud sõnumeid on, kuigi küllalti napilt, ka Eesti vanemas kunstiklassikas. Baltisaksa maalija ja Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor Eduard von Gebhardt uuris põhjalikult liigutusi ja näoilmeid usulise sõnumi vahendamiseks. Eduard Wiiralti huvi käte kui inimese erakordselt väljendusrikka kehaosa vastu on üldtuntud. Kunstnikud, kas intuitiivselt või eeskujudest õppides, jäädvustasid kindlal eesmärgil sooritatud liigutusi kui kommunikatsioonivahendeid. Žestid moodustasid piltkirja, muidu ajutised ja kaduvad märgid tarduvad pildi tasapinnal sümboliteks. Aegade jooksul on neist kujunenud otsekui mingi üleskirjutamata salakood, mida kõik näikse teadvat ja mõistavad.
Degas’ pühendatud filmi võlu seisneb muuhulgas selleski, et maalib meile pildi Charles Garnier projekteeritud ja 1875. aastal avatud ooperiteatri uue hoone, nn l’Opera Garnier ehitamise loost ja interjööridest.