Reflections on Architecture

Arhitekti taustaga Iisraeli režissöör Amos Gitai otsib vastust küsimusele, millist dialoogi võiksid pakkuda kaks jõulist ja uhket distsipliini, arhitektuur ja film. Vestlusse on kaasatud Šveitsi arhitektuuribüroo Herzog & Meuron Architects, Jacques Herzog ja Pierre de Meuron (Tate Moderni arhitektid). Jutuajamine muutub arhitektuuri mõtestamisel filosoofiliseks arutluseks, mis kinnitab arhitektide professionaalset vabadust.
Paradigmad muutuvad. Kes oleks paarikümne aasta eest mõelnud teisiti, kui et tööstushoone ainus eesmärk on olla efektiivne kasulik ehitis? Tänaseks on saanud prioriteediks lülitada protsessi säästvad materjalid, nagu näeme ka Herzogi ja de Meuroni Ricola kompanii hoone puhul, kus ehitusmaterjalina võeti kasutusele tihedalt kokkupressitud maapind.
2016 Veneetsia arhitektuuribiennaalil esilinastunud film on poeetiline rännak, kus vestluse taustaks ja vahepaladeks näeme katkeid Gitai varasematest filmidest ja viiteid arhitektide töödele.

Olime üsna kahtleval seisukohal, kas arhitektuurist rääkiv film ikka saab olla edukas, sest varasemaid häid näiteid selle kohta ju peaaegu et pole. Arhitektuur võib filmis väga hästi esile tulla, kui sellele anda aktiivne roll, nagu näitlejannale, mitte seda lihtsalt dokumenteerida. Me kõik mäletame muljetavaldavaid rolle, mida arhitektuur on mänginud näiteks Antonioni või Hitchcocki filmides. Kui me kohtusime Amos Gitaiga, otsustasime anda talle võimaluse – ehkki me lõpptulemusse eriti ei uskunud. Seda suuresti tänu Gitai huvitavale eluloolisele taustale, mis hõlmab nii arhitektuuri, poliitikat kui ka filmimaailma. Selgus, et Amos Gitai nõudmisel ühendatakse eksperimentaalses projektis dokumentaalfilmi elemendid fiktsiooniga. Esimest korda ei olnud meie ise loojad, subjektid, vaid objektid. Jälgisime protsessi kuulajate ja kriitikutena, aga kokkuvõttes – kui võrrelda filmi vaikeluga – võiks meie rolli vaadata kui veidi närtsinud lilli vaasis …

Jacques Herzog ja Pierre de Meuron
mai 2016

Filmi juhatab sisse Peeter Pere