Pray the Devil Back to Hell
Möödunud aastal USAs Tribeca filmifestivali parima dokumentaalfilmi auhinna võitnud Gini Retickeri film „Pray the Devil Back to Hell“ on kaasahaarav lugu vapratest Libeeria naistest, kes astusid vastu riiki juhtinud diktaatori Charles Taylori režiimile ning kelle visadus ja sihikindel tegevus tõi sõjast räsitud kodumaale kauaoodatud rahu.
Kahe viimase kümnendi jooksul on Libeeriat tabanud kaks laastavat kodusõda - aastatel 1989-1996 ning 1999-2003. Teise kodusõja rahuläbirääkimiste luhtumisel tulid tuhanded naised, tavalised emad, vanaemad, tädid ja tütred, nii kristlased kui ka moslemid kokku, et palvetada rahu eest ning avaldada presidendipalee ees vaikides protesti. Naiste ainsaks relvaks oli seejuures ainult valged T-särgid ja nende endi meelekindlus.
Libeeria naisliikumisel oli määrav roll luhtunud rahuläbirääkimiste taasavamisel ja edukal lõpetamisel, mille tulemusena oli Charles Taylor sunnitud lahkuma riigipea kohalt. 2005. aastal toimunud vabadel valimistel sai Libeeria uueks presidendiks Ellen Johnson-Sirleaf, Aafrika esimene naisriigipea.
Libeeria naiste rahuliikumine ei pälvinud omal ajal rahvusvahelises meedias erilist tähelepanu, kuna kaamerad olid suunatud sündmustele Iraagis. Lisaks hoidis seda märkimisväärset saavutust laiema avalikkuse eest naiste endi tagasihoidlikkus.
„Pray the Devil Back to Hell“ on võimas ja liigutav lugu erimeelsuste ületamisest ja sihikindlast tegutsemisest, mis pakub vaatajale mõtlemisainest, kuidas rohujuure tasandi liikumised suudavad mõjutada riikide ja rahvaste ajalugu. Libeeria naised on elav näide, et meelekindluse ja vägivallatu vastupanuga on võimalik saavutada edu ka sellistes olukordades, kus tavadiplomaatia meetodid ei ole vilja kandnud.
Filmi juhatavad sisse Johanna Helin ja Kadri Aavik