Pealkirjata

2014. aasta aprillis tabas filmiüldsust kurb uudis tuntud Austria kineasti Michael Glawoggeri ootamatust surmast. Glawogger, kes oli alustanud karjääri omanäoliste eksperimentaal-, lühi- ja dokumentaalfilmidega, ning jätkanud seejärel kodumaal ja rahvusvahelisel areenil populaarsust nautinud absurdikomöödia elementidega mängufilmidega nagu „Slumming“ (2006) või „Contact Hight“ (2009), on tuntud siiski eelkõige oma poeetiliste ja samas kompromissitute dokfilmidega. Glawoggeri kolm filmi „Megacities“ (1998), „Töömehe surm“ (2004) ja „Hoorade hiilgus“ (2011) seisavad kõik maailma dokumentalistika esirinnas, näidates režissööri visuaalset silma ja humaansust maailmas toimuva vastu.
      Vahetult enne oma surma malaariasse viibis Glawogger koos oma monteerija ja pikaaegse koostööpartneri Monica Wittiga Aafrikas, Libeerias, kus valmistas ette oma uut filmi. Kuigi film jäi Glawoggeril endal lõpetamata, monteeris Witti selle enam kui neli kuud kestnud teekonna mööda Lääne-Aafrikat, Balkanimaid ja Itaaliat kokku unenäoliseks ja hingematvalt kauniks filmiks – rännakuks maailma läbi avatud silmade ja avatud meelte. Filmile loeb teksti Iiri näitlejanna Fiona Shaw, kes külastas ka PÖFFi 2011.

Filmi juhatab sisse Riho Västrik