Loodus sir David Attenborough pilgu läbi. Lindude elu. Märgid ja laulud

Väljas on südakevad ja linnulaul on juba kostnud ilmselt kõigi inimeste kõrvadesse. Mõned käivad teadlikult neid kevadekuulutajaid hääli metsades taga ajamas Matsalus, Lahemaal või Amazonases. Linnaelanikud saavad oma vägeva annuse kätte parkidest Kadriorust, Toomemäelt või Hyde Park’ist. Isegi need, kelle jaoks linnulaulu ilus midagi erilist ei ole ega seda seepärast ka spetsiaalselt otsimas käi, kuulevad kasvõi tahtmatult mõnd häälekat lauljat laternaposti, mobiilimasti või kraananoole otsast. Linnud on heade kohastujatena jõudnud praktiliselt kõikjale üle maailma ja annavad enda olemasolust märku kas silmatorkava sulestiku või erilise lauluhäälega. Eriti häälekad on kõikjal just kevade varased hommikutunnid ja hetked enne pimenemist.

Kommunikatsioon ja infovahetus on kõikidele elusolenditele ellujäämise alus - vahel väga otseselt, kui mõni hea sõber hoiatab läheneva vaenlase eest. Teisalt on eluspüsimise mõte kindlasti soojätkamine ja selleks on tarvis ligitõmbavaid omadusi, mis eristaks tulevase võimaliku partneri kõigist ülejäänutest.

Kui ei oleks suhtlust, absoluutselt pidevat kõikide liikide vahelist informatsioonivahetust, poleks ka elu. Kuid mis kasu elus võib olla papagoil sellest, et ta kõneleb inimkeeli või kuldnokal sellest, et ta hommikul traktorit käivitab või lüürasabal oskusest mootorsaega puid langetada ja kaameraga sellest pilti teha?

Lindude kommunikatsiooni paremaks mõistmiseks pakume vaatamiseks üht osa sarjast "Lindude elu – märgid ja laulud", mis tegeleb lindude erinevate suhtlemisviisidega. Attenborough toob meieni nii visuaalseid kui helilisi iseärasusi, aitab mõista ja pakub avastusrõõmu.

Enne filmi esitab Nargen Opera koor Külli Kaatsi teose 'Lindude välimääraja'.
Nähtut ja kuuldut kommenteerib Fred Jüssi.
Täname: Briti Nõukogu