Katrin Kivimaa loeng 'Naisekuju rahvusliku ja nõukogude identiteedi kandjana eesti sotsrealistlikus maalikunstis'

Ettekande eesmärgiks on vaadelda muutust eesti kunstis, mille tõi kaasa sotsrealistliku kaanoni rakendamine, uue poliitilise, sotsiaalse, ideoloogilise ja kultuurilise situatsiooni sümptomina. Nõukogude võimu kehtestamisega kaasnes uut tüüpi naiselikkuse – nõukogude naise – idee, mida visuaalkultuuris (fotos, kunstis, filmis, moes) asusid väljendama ja formuleerima konkreetsed tüüpkujutised. Mõned neist olid kohalikus kultuuris juba eelnevalt olemas, kuid neid kasutati uuel viisil ja uutes tähenduslikes suhetes, mis ei pruukinud siiski täielikult nende endist tähendusvälja kustutada. Sel juhul tuleb küsida, kas sotsrealistlik kaanon oli ka praktikas sama range kui ideoloogiliselt või sai selle piire nihutada. Milliseid olemasolevaid narratiive ja kuvandeid sotsrealistlik kaanon kasutas selleks, et kehtestada uut visuaalset ideoloogiat, samal ajal rõhutades oma järjepidevust kohaliku, rahvusliku kultuuriga? Kas samade kuvandite kasutamise võimalus tähendas sedagi, et nõukogude ja rahvusluse ideoloogiatel võisid olla teatud puutepunktid? Millist rolli mängisid naisekuju ja erinevaid naiselikkuse stereotüübid sovietiseerimise ja rahvusliku eripära säilitamise võitlusrindel?

Nendele küsimustele püüavad vastata konkreetsete näidete interpretatsioonid, mis keskenduvad kahele tollel perioodil prevaleerinud naisekuvandile – töötava (või lihtsalt professionaalse) naise ja rahvusromantilise naise kuvanditele. Tõlgenduse objektidena välja valitud teosed kuuluvad eesti sotsrealistliku maalikunsti parimate näidete hulka – nt E. Okase Punaarmee saabumise teemaline maal või Roman Treumani ja and Viktor Karruse "Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks" (mõlemad Kumu ekspositsioonis). Et eesti kunsti näited ei ole sellest perioodist eriti rikkalikud, siis on hea põhjus vaadelda mõningaid vene sotsrealismi kanoonilisi teoseid, mis väljendavad ja kehtestavad nõukogude korrale omast sooideoloogiat. Viimase kohati vastandlikke printsiipe hakkas väljendama ka eesti kunst, seda vastavalt kohalikele oludele siiski kohandades.