Igavene haud

Igal aastal tekib kogu maailma tuumajaamades tohutult radioaktiivseid jäätmeid, mis ajutiselt ladustatakse. Need kätkevad endas aga vallapääsemisel suurt katastroofide ohtu.
Meist üldse mitte kaugel Soomes Botnia lahe ääres Olkiluoto saarele raiutakse kaljusse esimest igavest tuumajäätmete hoiukohta, mida kutsutakse Onkaloks ehk koopaks. Suur maa-aluste käikude süsteem peaks vastu pidama 100 000 aastat, sest nii kaua on tuumajäätmed ohtlikud. Kui hoiukoht täis saab, suletakse see igaveseks. Vähemalt nii me loodame. Aga kuidas seda tagada? Inimkond enam-vähem sellisena, nagu me teame, on ca 50 000 aastat vana. Meie vanimad teadaolevad hauakambrid, Egiptuse püramiidid, on umbes 5000 aastat vanad.
Kuidas hoiatada järeltulevaid põlvesid, et me jätsime endast maha tapvad jäätmed? Mis siis, kui nad arvavad, et on leidnud meie aja püramiidid, müstilised matmispaigad, peidetud aarde? Millistest keeltest ja märkidest saadakse aru tuhande või mitmekümne tuhande aasta pärast?
Tuumajaamade keskkonda uurib ka Kumu kunstimuuseumis avatud Taani kaasaegse kunsti näituse „Spatium” üks kunstnikest, Jacob Kirkegaard. Sisenedes muuseumisse Kadrioru pargi poolsest uksest satume koheselt veidrasse miljöösse: kuuleme 16st kõlarist levivaid Soomes Olkiluoto tuumajaamas tehtud helisalvestusi. Heliinstallatsioonile „Koirohi”(ukraina keeles Tšernobõl) on partneriks V korrusel video- ja helisalvestustest koosnev „Aion”, mis edastab hüljatud Tšernobõlis nelja varem inimrohke avaliku hoone tänaseks kasutult seisvate ruumide kummastavaid helisid.
Michael Madseni lummavalt konstrueeritud film „Igavene haud” filosofeerib uskumatult tõsisel teemal kogu inimkonna tuleviku pärast, tehes seda stiilselt ja sõna otseses mõttes sügavale kaasa haaravalt.