Eero Saarinen, arhitekt, kes aimas tulevikku
Eestiga on Eero Saarinen (1910–1961) seotud oma isa, Eliel Saarineni kaudu, keda tunneme eelkõige Tallinna 1913. aasta generaalplaani, aga ka Pärnu maanteel nö Saarineni maja, Lutheri vabriku rahvamaja ja Tartu Pauluse kiriku järgi. Eero sündis 1910 Soomes, pere kolis 1923 USAsse, kus ta õppis mööblidisaini ja skulptuuri, 1934 lõpetas Yale’i Ülikooli arhitektina. Juba lapsena Soomes olles veetis ta palju aega isa ateljees ja tegi seda ka USAs Cranbrookis kuni Elieli surmani. 1950 asutas Eero oma büroo. Tunnustuse tõi St. Louis’ Gateway Arch, järgnesid General Motorsi tehnikakeskus Michiganis, TWA terminal JFK rahvusvahelisel lennuväljal, Yale Ülikooli jäähall, CBS-i peakontor New Yorgis jne.
Eero Saarinen kasutas palju klaasi, terast, alumiiniumi, betooni, ka peegelpindu. Suurt tähelepanu äratasid tema koorikbetoonist elemendid. Mööbli kujundamisel eelistas ta vineeri ja plasti. Tema tuntuim mööbliese on tool „Tulp /Tulip”. Filmis otsib Eero poeg Eric üles oma isa loomingu pärlid. Uusimat droonitehnoloogiat kasutades filmitud võtted näitavad arhitekti ajatu loomingu paremikku esimest korda. Eero Saarineni ootamatu lahkumine 51. eluaastal lõpetas järsult ühe paljutõotavaima karjääri Ameerika arhitektuuris. Veel tänapäevalgi eristub Saarineni looming teistest ja inspireerib 20. sajandi arhitekte ja kunstnikke, kes on lõhkunud mineviku harjumuspäraseks saanud raamid, et luua tugevate joontega julge ameerikalik esteetika.
Filmi juhatavad sisse Eric Saarinen ja Mait Väljas